Lõuna-Ameerika: kuidas kõik alguse sai
Lõuna-Ameerika postide kohta sissejuhatuseks nii palju, et mugavamaks lugemiseks on postituste kuupäevad pandud vales järjekorras (postid ise siis õigetpidi – alates algusest). Reis toimus 7.02-1.03.2011 ja õiged kuupäevad on sulgudes iga postituse alguses eraldi ära tootud.
Kuna töö tappis kõiki võrdselt, siis jäid edasised ettevalmistused suhteliselt viimasele minutile. Tõsi, jõudumööda lugesin küll kokku kraabitud kirjandust ja blogisid, aga midagi täpsemalt paika panna ei olnud lihtsalt aega ega jaksu. Vahepeal liitus reisiseltskonnaga Riho. Kuna sama marsruudi piletid olid selleks hetkeks pisut rohkem kui 2x kallimad, otsisime talle veidi teise marsruudiga piletid.Ülejäänud ettevalmistuste päris täpseid hindu ma enam ei mäleta, aga viisad ja vaktsiinid läksid kokku ca 3000 EEKu. Kuna Brasiilia saatkond asub Helsingis, ajasime kindluse ja mugavuse mõttes asju läbi Estraveli. Õigesti tegime, sest enne, kui meie tohutu makulatuurivirn Helsingi suunas teele läks, pidime kõik ümber tegema oma dokumendifotod, hankima juurde kindlustuspabereid ja kõikvõimalikke muid totrusi. Ise ajades oleks meil viisa ilmselt saamata jäänud (arvestades, et ka viisa ajamine jäi suhteliselt viimasele minutile). Uskumatu bürokraatia. Ravikindlustust ma lõpuks lisaks ei viitsinudki teha ja panustasin Swedi olemasolevale kuldkaardikindlustusele. Õnneks ei läinud seda ka vaja.
Viisa tarbeks olime eelnevalt broneerinud 2 ööd Sao Paulos (kuna majutuse kinnitust oli kõigi muude dokumentide hulgas tarvis). Lisaks olime broneerinud hosteli kaheks esimeseks ööks Buenos Aireses. Ja broneeringu tegime ette ka rendiautole. Kõik muu oli lahtine.
Tallinn-Lääneterminal-Vantaa-Frankfurt-Buenos Aires
Pagasi olime peale pakkimist, uuesti pakkimist ja veelkord pakkimist suutnud vähendada kusagil 10-12 kilo peale. Riiete osakaal polnud sellest kuigi suur. Enamiku võtsid enda alla telk ja magamiskott. Etteruttavalt võib öelda, et ma pole kunagi nii otstarbekalt pakkinud kui seekord. Jalanõudest olid kaasas minu kevad-suvi-sügis-talv tennised (nahast, paksu tallaga) ja 2 paari plätasid. Teksad, mis jalas ja veel ühed mugavad pikad püksid, 2 paari lühikesi pükse, 2 seelikut, ports top’e/t-särke, dressipluus, kampsun, mis algul kohe selga läks ja tuulejope, mis samuti kohe algul selga läks. Siis muidugi pesu, sokid, kõikvõimalikud hügieenitarbed ja käterätt. Viimane oleks võinud väiksem olla. Kotiorjanduse näidis on juuresoleval pildil. Ajaga lisandusid veel kõikvõimalikud toiduasjad, kauss kokkamiseks, priimus ja muidugi veinid ning suveniirid.
Meie lootused mugavast lennukist, kus igal istmel on eraldi ekraan purunesid tuhandeks killuks. Pidime piirduma padja, teki ja kõrvaklappidega, millest muusikat sai kuulata. Kogu salongiosa peale (igas osas üle 10 rea ja kõrvuti istus korraga 10 inimest – 3+4+3) oli vist 4 väikest telekat. Milline rõõm. Me ei tulnud muidugi selle peale, et endale kohti juba varakult ära broneerida. See tähendas, et me kõik istusime keskmises reas keskel. Õnneks istus ühel pool mind Kert ja teisel pool mingi suhteliselt kõhn piiga. Kert sai endale pinginaabriks ühe toreda argentiinlanna, kes meile terve portsu näpunäiteid jagas. Ah, ja võrdluseks nii palju, et Riho sai kõik, mida meie ei saanud – mugava, modernse ja pooltühja lennuki. Mis seal ikka – tuli keskenduda veinile. Õhtusöök saabus lõpuks eesti aja järgi 4.30. Vähemalt oli toit üsna hea.
Hosteli asukoht oli superluks – täpselt linna keskuses. (Panen siia huvilistele lingi ka: http://www.hostelestoril.com.ar) Hostel ise nagu ostel ikka – ei midagi erilist. Küll aga oli iga senti väärt hosteli katuseterrass koos baariga. Hommikusöök oli muide samuti hinna sees. Kes Buenos Airesesse plaanib minna ja kellele hostelid sobivad, siis seda julgen kahel käel soovitada. Töötajad olid väga sõbralikud ja abivalmis ja igas mõttes oli seal väga muhe olemine. Katuseterrassi saab näha juuresolevalt pildilt.
Esimeseks pärastlõunaks me suuri plaane ei teinud. Pärast mõningast tutvust katuseterrassiga varustasime ennast veel mõne õlle ja veiniga javõtsime ette jalutuskäigu Buenos Airese jõukamatesse linnaosadesse, et päev lõpetada steigirestoranis, mida meie argentiina tuttav meile soovitas. Ei saa just öelda, et kusagilt oleks paistnud rikkus – pigem nagu tubli keskklass. Samas, vahe teiste linnaosadega oli märgatav. Paratamatult tekkis ikka ja jälle võrdlus Pariisiga ning kohati sekka natuke Barcelonat. Väga Euroopalik linn. Siinkohal kommentaariks veel nii palju, et ka ülejäänud Argentiinas oli väga palju Euroopalikku. See on selgitatav suure hulga sisserändajatega kõikvõimalikest Euroopa riikidest, kes aja jooksul siin mõnusasti on kanda kinnitanud ja oma osa kultuuri kaasa toonud.
Minnes tagasi meie õhtuse steigirestorani juurde, siis see oli tõesti väärt soovitus. Väga stiilne restoran ja tõesti maitsev liha. Ning taskukohase hinnaga veinid (praadide hinnatase oli Tallinna oma). Sealne teenindus oli nii taseme, et hakkas isegi veidi imelik.
Buenos Aires vol 2. – tallatakso päev: San Telmo, La Boca, ja veel veini.
Väike Buenos Airese pildialbum
Vaated Buenos Airese südalinnale. Teisel ja kolmandal pildil on vaated, mis avanesid meie terrassilt. Neljandal pildil juhin tähelepanu vasakpoolsele kõrghoonele. Ilmselgelt on maa kõrges hinnas, aga õhuruum ilmselt mitte niiväga – maja oli ca 15 korrust kõrge ja ühe toa laiune.
Parke ja rohelust oli Buenos Aireses meeldivalt palju. Allpool näha kaks erinevat kesklinna parki. Õnneks ei olnud enamik nii räämas kui see, mis teisel pildil näha. Rahvast oli parkides üsna palju, samas kodutut kontingenti oli näha üllatavalt vähe.
Veel mõned vaated kesklinnale. Vasakul kaubatänav ja paremal linna suurim avenüü – 9.juuli. Väidetavalt tehtud sooviga üle trumbata prantslaste Champs Elysee’d. Arvestades tänava laiust (kokku ca 20 sõidurada), on projekt õnnestunud. Miljööväärtuselt jääb siiski Champs Elyseele alla.
Recoleta surnuaed ja park. Recoleta on väga mõnus piirkond, aga sellest veidi lähemalt juba hiljem, kui me tiiruga tagasi Buenos Airesesse jõuame.
Veel mõned vaated Buenos Airese suurimale tänavale. Vasakul kiirtee lõpp ja tänava algus, paremal on näha keskmised sõidurajad.
Siia vahele üks tüüpiline kiirteelt avanev vaade. Kahjuks ei õnnestunud üles pildistada kõige rohkem räämas piirkondi. Need olid omaette vaatepilt.
San Telmo ja tango. Nagu juba eelmises postituses öeldud – miljööväärtus puudub. Mõttetult üleshaibitud turistilõks.
La Boca ümbrus, sisehoovid ja Maradona esimene staadion.
Teele. Suund Bariloche peale
No olgu. Peale esimesi vahelduvaid ahastus- ja naeruhoogusid hakkasime tõsiselt mõtlema, kuidas me ikkagi pakime 5 inimest, kellest kaks on üle 1.90 pikad ja 5 suurt reisikotti + söögikott, sellesse autosse ära. Peab tunnistama, et auto pagasnik üllatas meid meeldivalt. Mõningase paigutamise järel mahtusid sinna ära kõik pambud (võrdluseks: minu Peugeot’i võrdlemisi suur pagasnik ja tagasiteel sadamast võetud suure Mercedes takso pagasnik ei saanud kumbki sellise kogusega hakkama), panime pikad ette istuma ja meie 10-päevane roadtrip võis alata!
Linnast väljasõit võttist tubli paar tundi. Arvestades, et detailset kaarti meil ei olnud ja et puuduvad igasugused suunaviidad, siis olime sunnitud eeslinnade nimede järgi hindama, kas meie suund endiselt enamvähem õige on. Erinevaid maanteid hakkas näitama alles täiesti linna servas. Algselt planeeritud Mendoza asemel võtsime suuna hoopis Barilochele (ca 1600km) ja sealsetele mägijärvedele. Peale esimest 200-t kilomeetrit oli tahtmine autost maha astuda ja lihtsalt karjuda. Oli kitsas (auto tagumine iste ei olnud ilmselgelt mõeldud mahutama kolme inimest) ja tee oli KOHUTAVALT nüri. Väga korraliku kattega aga peale põldude, lehmade ja karjamaa ei näinud me eriti midagi. Kilomeetrite ja kilomeetrite kaupa polnud isegi mitte inimasustust. (Siin ja seal ka mõned näited.) Teele kaasavõetud snäkid ja vein vähenesid kohutava kiirusega. Veinicounterist loobusime, sest lugemine läks sassi juba Buenos Aireses.
Juba esimesel päeval saime klaasi kivi. Rõõm, rõõm. Ja esimest korda peatati politsei poolt (hiljem selgus, et liikluspolitsei „punktid“ ongi tavaline nähtus ja sealsed politseinikud põõsastes passimist eriti ei harrasta). Politsei oli sõbralik ja lasi meil kiirelt minna. Seejärel veel mitusada kilomeetrit pulksirget teed: päevalilled, mais, lehmad, tubakas, lehmad, päevalilled, mais jne. Tee nüriduse iseloomustamiseks sobib hästi järgnev kahekõne:
Päeva sihiks oli sadade kilomeetrite raadiuses ainus kämping, mille kaardilt suutsime leida. Arvestades, et tegemist oli meie esimese ööga, siis päris suvalisse maantekraavi telki ka panna ei julenud. Ega me tegelikult ka kämpingust palju ei oodanud, aga kohale jõudes selgus, et olemas olid absoluutselt kõik mugavused, sealhulgas grill iga telkimisplatsi juures. Esimene öö telgis möödus väga mõnusalt. Küljealune oli küll pisut kõva, aga see-eest oli värske õhk ja jahedus.
Ahjaa, ja päeva highlight: Küllike ostis enne minekut Bob Marley CD ja toppis selle esimese asjana auto CD-mängijasse. Kuhu see kinni jäi. Kogu reisi ajaks. Ja väljaspool linnu raadio väga ei levinud….
Argentiina liiklusest
Teede kvaliteet ületas kõik meie ootused – enamik teid oli väga korralikud. Kohati olid probleemiks löökaugud, mis ennast kavalalt muidu väga korraliku tee sisse peitnud olid. Teine hämmastav teema oli see, et suurtel maanteedel esines kohati mitmekümnekilomeetriseid kruusalõike. Sealjuures ei olnud üldjuhul tegemist teeremondiga.
Kiirust piiravad märgid on Argentiinas ilmselgelt vaid soovitusliku iseloomuga. Maanteel on kiirus üldiselt piiratud 100-110km/h, aga see ei huvita eriti kedagi. Kuna meie punn hakkas juba 120 peal lennuki häält tegema, siis me sellest kiiremini väga ei julenud sõita. Pealegi, sellel kiirusel nägid suisa silmaga, kuidas kütusemõõdik nulli suunas kihutas. Kui ennast kaasliiklejatega võrdlesime, siis tekkis tunne, et oleme tee äärde ära parkinud.
Igal suuremal teel, enamasti linnade ümbruses, asuvad politseipunktid. Kinni peetakse pisteliselt ja pühapäeviti ei ole neis punktides eriti kedagi. Keskpäeval ei viitsi ka keegi eriti väljas passida. Üldjuhul küsitakse paari dokumenti ja seda, kuhu sõidad. Kogu reisi jooksul ei tekkinud meil politseiga ühtegi probleemi. Välja arvatud see, et neist arusaamine ja enda selgekstegemine võttis alati omajagu aega. Tänu sellele jääbki lõpuni selgusetuks, kas nad ongi nii viisakad ja sõbralikud, või meolime nii umbkeelsed, et nad vaatasid, et meilt pole isegi mõtet raha küsida – me ei saaks nagunii aru. Siiski, arvestades üldmuljet argentiinlastest, panustan esimesele 🙂.
Ah, ja kõigil autodel on toonklaasid ja ülevaatus ei ole selles riigis küll teema – sedasorti autosid nagu peatüki alguses pildil (tõsi küll, rattad all), oli liikluses päris palju näha.
Edasi mägede suunas
Parque Nacional Los Arrayanes, Villa La Angostura ja puude kaitseala ehk kuidas me matkasime maailma otsa ja tagasi.
Iga sentimeeter loodust oli vaatamist väärt. Hämmastust tekitasid puudevahel imeilusad lühikese muruga hästi hooldatud „piknikuplatsid“ keset seda vahelduvat loodust. Mõni aeg hiljem selgus ka põhjus: metsalehmad J. Meie teed ristusid ühes vähe tihedamas tihnikus, kus nad meid mõne meetri kauguselt põrnitsesid. Poolsaare tipus ootas meid järgmine miljonivaade – roheline laguun vaatega järvele ja mägedele. Eks vaadake piltidelt ise, muidu läheb ülivõrrete kasutamine siin liiga tihedaks. Aga päeva põnevaimaks osaks ei osutunud mitte loodus ega Myrtle puud vaid tõsiasi, et saare tippu jõudes selgus, et katamaraan oli just lahkunud ning ainus järelejäänu pidi minema 3 tunni pärast (+1h sõiduaega). Lisaks maksis pilet 100 kohalikku. See kõik oleks tähendanud jällegi seda, et ööbima jõuame pimedas ja ei saa väga kohta valida. Ei teadnudki, kas nutta või naerda. Pärast mõningast arupidamist otsustasime kiirkõnnis tagasi jalutada. Võtsime väikse eine ja vudisime tagasi. Tagasikõnniks läks aega 2 tundi ja kuludesse võis kanda ühe paari jalgu (kokku kõndisime koos meie lisatiiruga ligi 30km). Siiski, peale ujumist jäises järves enesetunne normaliseerus ja me suundusime järgmist kämpingut otsima. Sedakorda läks õnneks ja GPS aitas meil leida ühe soojema koha mägede varjus, kahte järve ühendava jõe ääres. Õhtusöögiks jällegi makaronid, sedakorda tehtud meie fantastilisel uuel priimusel.
Now what?
(14.02.2011) Otsustamise koht. Autotripiks plaanitud kümnest päevast on kulunud juba peaaegu pool ja me oleme endiselt kaugel lõunas. Tagasi Buenos Airesesse on omajagu maad ja tegelikult tahtsime ju käia mägedes ja näha Mendozat.
Pärast mõnginast arutelu otsustasime, et võtame päevast viimast ja siis teeme öösõidu kuni Mendozani välja (ca 1200km). Gaasi-Kert oli nõus suurema osa teest sõitma. Ruta 40-st kirjutan järgmises posituses eraldi, aga tee, midamööda siia kämpingusse jõudsime ja midamööda ka mõnda aega edasi liigume, pidavat olema kõige ilusam tee Argentiinas. Suur osa sellest on kruus, vihmade ajal muda. Mägedest voolav löga uhub halbade ilmadega osa teest lihtsalt minema. Meil läks sedakorda õnneks ja tee oli võrdlemisi kuiv.
Allpool on näha ka pilt sellest, mis meetoditega üritatakse muda teest eemale hoida. Täpsemalt siis traatvõrkudest tehtud kuubikud laotakse täis kive ning need kuubikud siis omakorda laotakse müürina tee äärde kohtadesse, kus mudavood kõige suuremad on. Nii vajub muda eelkõige kivide vahele ja ei kahjusta nii hullusti teed.
Aga tagasi kämpingusse. Hommikupäike näitas kämpingut veel paremas valguses kui õhtul paistis. Jälle miljonivaated ja suurepärane koht puhkuseks, pesu pesemiseks ja päiksevõtuks. Ilmataat oli meie poolt ja päev oli päikseline ning tuulevaikne. Poisid olid Villa La Angosturast ostnud paar lanti ja tamiili ja plaanisid jõe äärde kalale minna. Õnneks saabusid inspektorid ajal kui me veel pesu pesime ja nii jäid kalastustarbed autosse endiselt oma aega ootama ja suurem osa ajast sai veedetud ujumise, õlle ja sudokuga.
Põlesime kõik ära. Põhjalikult. Isegi Veiko, kes ennast vahetpidamata päiksekreemiga määris, sest tema oli selle kadalipu korra juba läbi käinud. „Täiuslik ajastus“ arvestades seda, et järgnev öö ja pool päeva tuli veeta tihedalt täispakitud autos. Kui päike oli ka viimasele meist vastumeelseks muutunud ja jões loputatud riided enam-vähem kuivad, asusime taas teele. Tegime lähedalasuvas puhkekülas varase õhtusöögi ja 1200km autos võis alata.